Maareform

Eesti üks keerukam ja pea igaüht puudutav maareform käivitus 1. novembril 1991. aastal, kui jõustus maareformi seadus.

Maareformi eesmärk oli heastada ülekohus, mille Nõukogude võim oli 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega tekitanud, kui ühe suletõmbega riigistati maa ja kaotati maaomanikud.

Siiski ei olnud täielik ülekohtu heastamine ehk endise olukorra täpne taastamine enam võimalik, sest poole sajandiga oli palju muutunud. Lisaks endiste maaomanike või nende pärijate omandiõiguse taastamisele tuli seadusandjal arvestada ka nendega, kellele oli taluseaduse alusel antud maa põliseks kasutamiseks. Nende hulgas oli neidki, kes polnud endised maaomanikud. Ka oli nõukogude ajal õigusjärglaste maale püstitatud ehitisi. Seega ei olnud maareformi läbiviimisel kompromissi leidmine kerge, kuna vastandusid õigusjärgsete omanike ja seniste maakasutajate huvid. Kuid kurss võeti ikkagi endiste maaomanike õiguste taastamisele.

Maareformi loogika kohaselt selgitati kõigepealt välja erastamisele ja tagastamisele kuuluv maa, seejärel munitsipaalomandisse antav ja riigi omandisse jäetav maa. Algusaastatel pärssisid reformi tempot ametnike ülekoormatus, keerukas asjaajamine ja suhteliselt kõrge maa erastamise ja mõõdistamise hind.

Maareformi on läbinud 98% Eesti maastMaareformi on läbinud 98% Eesti maast

Maareformi läbiviimise kõrgajaks said aastad 1997–1998, sest selleks ajaks olid peamised õiguslikud takistused kõrvaldatud ning oli piisavalt koolitatud maamõõtjaid, kes olid nüüd suutelised katastriüksusi mõõdistama.

 

Maareformi eesmärgid:

  • heastada ülekohus, mille Nõukogude võim maa natsionaliseerimisega tekitas, ja taastada sarnane õiguslik olukord, mis oli enne 16. juunit 1940;
  • kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes seejuures endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest;
  • luua eeldused maa tõhusamaks kasutamiseks.

Maareformi sisu:

  • tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maa;
  • maa antakse tasu eest või tasuta eraõigusliku isiku, avalik-õigusliku juriidilise isiku või kohaliku omavalitsusüksuse omandisse;
  • määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa;
  • riigi omandis olevale maale seatakse kasutusvaldus või ehitise omaniku kasuks hoonestusõigus.

Maareformi elluviija ja vahetu korraldaja on kohalikud omavalitsused ja Maa-amet.

Maa-amet suunab, koordineerib ja kontrollib maareformi kulgu ning viib läbi maareformi toiminguid, korraldab maade tagastamisel riigipoolse rahastamise, osaleb maareformialases seadusloomes, annab selgitusi maareformiga seonduvate õigusaktide rakendamiseks ja osaleb maareformialaste vaidluste lahendamisel.

Maareformialaste ülesannete täitmise eest vastutab Maa-ameti maareformi osakond. Osakonnas on kolm bürood, mille peamised tegevused on järgmised:

  • Eramaade büroo
  • korraldab maa erastamist, põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmist ja ehitise omaniku kasuks riigimaale hoonestusõiguse seadmist;
  • nõustab ja kontrollib kohalike omavalitsuste tegevust eraisikute nõuete lahendamisel.

 

  • Riigimaade büroo
  • selgitab välja riigi omandisse jäetava maa;
  • viib läbi maa riigi omandisse jätmiseks vajalikud toimingud;
  • korraldab riigimaade katastrimõõdistamise või kaardimaterjali alusel maaüksuse piiride määramise;
  • nõustab maa riigi omandisse jätmise küsimustes.

 

  • Munitsipaalmaade büroo
  • selgitab välja munitsipaalomandisse antava maa;
  • viib läbi maa munitsipaalomandisse andmiseks vajalikud toimingud;
  • viib läbi munitsipaalmaaga seotud toiminguteks vajaliku loa andmise menetluse;
  • nõustab munitsipaalmaadega seotud küsimustes.
 

 

Maareformi on läbinud see maa, mis on saanud peremehe ja kantud maakatastrisse.

Maareformi käigus moodustatud katastriüksused omandamisviiside lõikes (seisuga 31.12.2016)

Vaata maakatastri statistikat maareformi kohta »

Maareformi kitsaskohad

  • Üks suurem maareformi kitsaskoht on kinnistule juurdepääsu temaatika. Maade tagastamisel või erastamisel tekitati olukordi, kus varem laiemalt kasutuses olnud teed hakkasid kuuluma eraomanikele, kes ei luba neid teistel enam kasutada. Kuna omanikud ei pääse enam oma kinnisasjale ligi, on tekkinud palju vaidlusi ja tülisid. Lihtsam on olukord neil omavalitsustel, kes jätsid väiksemad teed tagastatava või erastatava maa piiridest välja.
  • Teine valus teema on piiriprobleemid, mis tekkisid erinevatest mõõdistamisviisidest ja maamõõtjate erinevast suhtumisest oma töösse. Kuna maamõõtjaid oli palju vaja, tegutses selles valdkonnas küsitava pädevusega inimesi. Näiteks ei arvestanud nn maamõõtjad tihti varem moodustatud katastriüksuste piiridega või piirimärkide asukohaga, mistõttu piirid maastikul ei kattunud. Mõõtmisvead võisid tuleneda ka erinevate maamõõdu instrumentide kasutamisest. Oluliselt kiirendas reformi otsus lubada katastriüksusi moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel, kuid ka sellega on kaasnenud vigu ja vääritimõistmisi näiteks piiriküsimustes.
  • Maareform tekitas suure hulga maaomanikke, kes pärast maa tagasisaamist ei osanud või ei tahtnud sellega midagi peale hakata. Tekkis ka palju kaasomandiga seotud probleeme.
 
 

Tagasivaade eelmisele maareformile

Eelmine Eesti Vabariigi maareform käivitati 1919. a vastu võetud maaseadusega, mille alusel riigistati mõisate maa, hooned, tehnika, kariloomad. Suurem osa endisest mõisamaast jagati asundustaludena (u 35 000) välja rahvale, esmajärjekorras said maaomanikeks Vabadussõja silmapaistvamad veteranid. Mõisamajandus asendus talumajandusega, enamikul maasoovijatest oli võimalik olla maaomanik.



Viimati muudetud: 02.04.2018