Sa oled siin

Kämbrits, Witsi-sared ja Ioma ehk esimesest eestikeelsest atlasest

Hiiumaa vanal kaardil
Noarootsi poolsaar oli atlases veel saar

Eestikeelsed kohanimed ja kaardid on meie jaoks iseenesestmõistetavad, kuigi veel mõni aeg tagasi olid asjalood hoopis teised. Nõukogude okupatsiooni ajal oli praktiliselt kogu avalikuks kasutamiseks mõeldud kaartidel olev info moonutatud, sh ka paljud Eesti kohanimed. Eestit kujutavate kaartide koostamine, trükkimine ja levitamine toimus väljaspool Eestit. Kaardid koostati ja trükiti kõigepealt vene keeles, eesti keeles võisid kaardid ilmuda teise trükina. Venekeelsed kaardid koostati Moskva 1959. aasta juhendi järgi, mille kohaselt kirjutati eesti pikad vokaalid vene keeles ühekordselt, mistõttu on tolleaegsetel vene keelest tõlgitud ladina kirjas olevatel kaartidel kohanimed tihtipeale valesti kirjutatud: Tallinn on Tallin (vn Таллин), Saaremaa Sarema (vn Сарема) jne. Alles 1972. aastal ilmus Moskvas juhend, mis nägi ette, et pikki vokaale peab märkima kahekordsete tähtedega.
 

Esimesest eestikeelsest atlasest

1859. aastal ilmus esimene eestikeelne atlas „Maa Kaardi-Ramat kus sees 16 Maa Kaarti“. Tegemist oli eestlastele sedavõrd olulise sündmusega, et J. V. Jannsen kirjutas sellest 20. mail ilmunud Perno Postimehe juhtkirjas.

1854. aastal ilmus „Koli-raamatu“ 5. jagu “Keograhwi, ehk õppetus Ma-ilma surussest ja Ma-ilma madest“, mille täiendamiseks atlas oli mõeldud. „Keograhwi“ juurde kuulus ka tõenäoliselt esimene eestikeelne koolikaart „Europa ja Palästina. Palästinas ning ümberkaudo on siin ennamiste need nimmed üllespantud, mis Piiblis leitakse“.  Õpiku lõpus kirjutasid autorid, et neil ei olnud raha rohkemaks, kuid loodavad varsti ka sellise kaardi välja anda, kus ülejäänud viis maailmajagu peal on. Sealt ehk pärineski eestikeelse atlase väljaandmise mõte.

1859. aasta 12. juuni Tallorahwa Postimees leiab, et maakaardiraamatus on ühe lihtsa eestlase jaoks liiga palju nimesid. Atlas on tõesti kohanimerohke, kuid  see ei ole küll ühe korraliku atlase puuduseks.

1849. aastal oli ilmunud esimene eestikeelne geograafiaõpik „Mailma made öppetus“. Niisiis laienes eestlase maailmapilt 19. sajandil tublisti.

 

Vanas kirjaviisis olevatest kohanimedest ja nende lugemisest

Vanas kirjaviisis kirjutatud tekste tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt, hääldades silpe ja sõnu õigete pikkustega.

1870. aastateni kasutusel olnud õigekirjatavas märgiti häälikute pikkust teisiti kui tänapäeval. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (ma, sared, loe: maa, saared), kinnises silbis kahega (Rootsi, Haapsalo, riik). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgnev kahekordne kaashäälik (Punnane-merri, jöggi, loe: Punane meri, jõgi).

Piiblitõlgete algusest saadik oli eestlane harjunud kohanimesid muganenud kirjaviisis lugema ja kirjutama. Ei kasutatud võõrtähti c, q, x, y, f ja š, sõna alguses ei kasutatud tähti g, b, d.  Eesti keelt kirjutati gooti kirjas, mistõttu kuulus w-täht tavalisse kirja ja v-tähte kasutati võõrsõnades.

Samas leidub atlases kohanimesid, mida kas ei mugandatud üldse või mugandati vähe, näiteks Brüssel, Utrecht, Brighton, Düsseldorw (Düsseldorf).

Et nii õpikute kui atlase autorid olid sakslased, on nimekujudes märgata saksa mõjusid, näiteks kirjutati enamik Läti kohanimesid saksapäraselt.

Mõnikord kasutati ladinakeelset maalõppu -ia: Grusia, Italia, Hispania, Sitsilia jne.

Uus-Meremaa esines eesti keeles esmakordselt aastal 1854. Atlases on muidki tõlkenimesid (lähtekeeleks saksa keel), kuid kõik ei jäänud püsima. Näiteks Uus-leitud-saar (1854) on praegu Newfoundland, Hammaste-rand on Elevandiluurannik.

Juhtus ka nii, et kaardiraamatu koostaja ei teadnud mõnd juba eesti keeles kasutusel olnud nime. Näiteks on atlases Norwegi-ma, kuigi Masing kasutas nime Norra-ma juba aastal 1823.

Atlase redigeerija ja 1854. aasta õpiku autor E. W. W. Schultz moodustas sarja uusi eestikeelseid kohanimesid, pannes kohanime põhitüve omastavasse käändesse ja asendades saksa -land’i eestikeelse -maa’ga. Muuhulgas sai sel moel tänapäevase kuju Liivimaa kubermang, mis oli seni olnud Liiwland, Lihwlandi-ma, Liflandi-mah jne.

Pealkirjas olevaid kohad on Cambridge, Fidži saared  ja Hiiumaa.

Maa-ameti raamatukogus on olemas esimese eestikeelse atlase faksiimileväljaanne.

 

Head emakeelepäeva!

 

Lisainfo:

Karmen Kaukver, avalike suhete nõunik, Karmen.Kaukver@maaamet.ee, 5694 5407

 

Kasutatud allikad

Mardiste, Heino. (2010). Kõveraks väänatud Eesti: Pool sajandit meie maakaartide moonutamist ja salastamist. – Akadeemia, nr 7 (256), lk 1128–1206

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:104158/162424/page/3
 

Paatsi, Vello. (1984). 125 aastat esimese eestikeelse atlase ilmumisest. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 423–426

https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:194749/142929/page/1
 

Päll, Peeter. (2009). Hammasterannast Uusleitudmaani. Killuke eestlaste maailma avastamise loost. – Oma Keel, nr 1, lk 34-37

https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/42783

Veel uudiseid samal teemal

Põhikaardi näidis
13.02.2019

Valmis 2019. aasta Eesti põhikaart

Maa-ametil valmis 2019. aasta digitaalne Eesti põhikaart 1:10 000, mis on nähtav geoportaali kaardirakenduses » ja kasutatav avaliku WMS teenuse kaudu.

Eesti põhikaart 1:10 000 » on kõige detailsem (mõõtkavatäpsus 1:5 000 - 1:10 000) kogu Eesti territooriumi kattev kaart, mida aluskaardina kasutab oma töös Eesti avalik sektor.

20.12.2018

Kartograafia arhiiv on 31. detsembril suletud

Kartograafia arhiiv on 31. detsembril suletud.

Soovime kõigile häid pühi!