KeÜS § 32 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et teise isiku omandis oleval maatükil (edaspidi võõras maatükk) võib viibida üksnes omaniku loal. Luba viibida võõral maatükil, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest. KeÜS kommentaarides on selgitatud, et „KeÜS § 32 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt võib võõral maatükil viibida üksnes selle omaniku loal. Seega on omanikul õigus keelata võõrastel maatükil viibimist, ja seda nii üldise keelu kui ka ühekordse, maatükile saabuvatele või seal viibivatele isikutele suunatud teadaandega. Erandid sellest üldreeglist on sätestatud KeÜS §-s 33 (võõral maatükil asuva tee või raja kasutamine), §-s 37 (veekogu avalik kasutus) ja §-des 38–39 (kallasraja regulatsioon). Piiranguid leiab ka teistest seadustest, näiteks LKS-st (§ 15 lg 1 – kohustus võimaldada juurdepääs looduskaitsealusele alale või üksikobjektile) ja MuKS-st (§ 26 lg 2 – kohustus tagada päikesetõusust loojanguni juurdepääs mälestistele).“ Üheks selliseks erandiks on ka MaaKS § 4 lg 2 p 1, mille kohaselt on maakorralduse läbiviijal õigus maakorralduse läbiviimise eesmärgil viibida päikesetõusust kuni päikeseloojanguni võõral kinnisasjal. Sellele õigusele vastab kinnisasja omaniku kohustus võimaldada maakorralduse läbiviijal viibida tema kinnisasjal.
Kuna maamõõtjal on seadusest tulenev õigus viibida võõral kinnisasjal, siis ei ole tegemist omavoliga AÕS § 40 tähenduses. Seega ei ole ka kinnisasja omanikul õigust maamõõtja viibimise korral tema kinnisasjal rakendada omaabi ega nõuda valduse rikkumise kõrvaldamist ja edasise rikkumise ärahoidmist.